29
märts

Inimlik empaatiavõime, õiglustunne ja abivalmidus.

Mul on au pidada enda sõbraks naist, kelle elu veel aasta tagasi oli midagi sellist, mis mind oleks arvatavasti pannud pead vangutama, kui ma oleksin seda lugu kuulnud kelleltki teiselt. Saatuse või juhuse – kuidas soovite – tahtel sain ma temaga tuttavaks ja ta köitis mind kohe kui äärmiselt soe, südamlik ja siiras inimene. Alles siis tuli teadmine, et ta on narkosõltlane, nagu ka tema abikaasa. Et neil on lapsi rohkem kui ühel käel sõrmi, et nad on pidanud oma lastega tänaval elama ja võitlema iga suutäie, peavarju ja laste eest nagu loomad. Miks? Narkootikumid, sõltuvus, halb tutvusringkond, võlad. Ise süüdi, võiks ju öelda ja õlgu kehitades edasi kõndida. Ning üsna pea oleks Eesti riigil aastateks ülal pidada veel viis lastekodulast ja kaks vanglas kinnipeetavat. Arvutage, mis see meie riigile ehk siis meile maksma läheks!

Õnneks läks teisiti. Appi tulid arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsespetsialistid, heategevusfond Dharma. Ainult ühel tingimusel – pere pidi ise soovima muutuda ja uuesti alustada. Ja nad soovisid. Usaldus tuli enne välja teenida ja siiani pole nad alt vedanud. Annaks jumal, et see nii ka jääks. Mina usun, et jääb.

Olen ka roosade prillideta veendunud, et tegelikult leidub palju inimesi, kes tahaksid olla kellegi jaoks tugiisiku rollis. Ja ma tean, et on palju neid, kes tugiisikut vajaksid. Vabatahtlike süsteem on meie riigis aga alles toores ja vajab taganttõukamist, kuid saab alguse siiski inimese enda sisimast soovist kellegi heaks midagi ära teha.

|Lood
0
    0
    Annetuskorv
    Teie korv on tühiNaase annetuslehele